EDULOOD 2017-07-05T23:58:22+00:00

Edulood

Oleme siia toonud mõned meie klientide edulood. Kliki nimedele, et nende lugudega tutvuda.

Loodame, et ka Sinu lugu võib tulevikus kuuluda meie edulugude hulka!

Olen alati olnud hädas liigsete kilodega. Kui sain ka dieetidega kaalu alla, siis oli vaid aja küsimus, millal kilod tagasi tulid. Proovisin omal käel kunagises Kaalujälgijate rühmas käies kaalu langetada, tulemus püsima ei jäänud. Esimese rasedusega võtsin juurde 25 kg, kaaludes raseduse lõpuks juba 105 kg. Pidasin usinasti valgudieeti ja sain tagasi raseduseelsesse kaalu. Teise lapsega lootsin, et nii palju juurde ei võta, kuid juurde tuli ikkagi tubli 20 kg.  Olles taas silmitsi lisakilodega ning nüüd juba mõeldes ka laste söögilaua ning väiksemal lapsel ilmnenud laktoositalumatusele, hakkasin tõsisemalt süvenema tervisliku toitumise põhitõdedesse. Ja neid juba internetist leiab – kõikvõimalikke soovitusi, mis sageli üksteisele vastu räägivad.

Lõpuks leidsin enda jaoks ühelt koolituselt GK toitumise.

Kahe asjaga harjumisega läks veidi aega: ühest küljest vahepalade söömine ning teisalt see, et tarbitavad süsivesikud oleks paigas (et ei ületaks lubatud GK-d). Esmalt tegin endale nimekirja toiduainetest, mida on hea ja käepärane, aga ka tervislik vahepalaks ampsata – töö juurde sahtlisse ja käekotti said muretsetud pähklid, erinevad puu- ja köögiviljad (õunad, lillkapsas, banaan) ja beebiporgandid.

Kõige keerulisemaks osutus minu puhul leiva- ja magusasöömise piiramine. Olen alati võtnud põhitoidu kõrvale vähemalt ühe, kui mitte kaks viilu leiba. Ka kodus vahepaladeks oli kõige kergem teha võileiba, ja kohe mitu! Nüüd süsivesikutel silma peal hoides ei saanud seda enam nii lihtsalt lubada.  Saia minu toidulaual ei olnud, samuti polnud probleem ka vajaliku koguse vee joomine – olen alati suur veejooja olnud. Teiseks eneseületuseks oli magusast loobumine. Pidasin ennast sisuliselt „šokohoolikuks“ – minu jaoks ei olnud mingi probleem ära süüa korraga kasvõi terve 200-grammine Karl Fazeri piimašokolaad – ja kui ikka isu oli, siis kasvõi üle päeva. See, et GK-toitumist järgides kaovad ära ka magusaisud, tundus täiesti võimatu. Siiski pean tõdema, et nii uskumatu, kui see mulle tookord ka tundus, kahanes mu magusavajadus lühikese ajaga minimaalseks, rääkimata meeletutest magusaisudest. Ka töökaaslased vaatasid imestunult, kui ma peale kahte tükki magusat piimašokolaadi juba nägu krimpsutasin, sest see tundus minu jaoks liiga magus ja läila.

Ei olnud raske tabelist järge ajada, kui palju ma midagi süüa võin (süsivesikute poole pealt). Ma ei ole kunagi olnud eriline toidu kaaluja ja punktide arvestaja. Esialgu püüdsin küll enesekontrolliks nt riisi- või tatrakogused üle kaaluda, kuid üsna kiiresti jäid õiged kogused käe sisse ning edaspidi ma erilist kaalumist enam ei teinud. Ning tegelikult, kui taldrikul on suuremas osas salatid ja erinevad köögiviljad, siis kui palju sa ikka seda riisi või tatart suudad kõrvale süüa. Taldrikureegel aitab suurepäraselt!

Varem oli mu köögiviljade ja kaunviljade tarbimine üsna tagasihoidlik. Nüüd aga otsisin retsepte ja nippe, kuidas teha lihtsaid ja maitsvaid salateid väikese vaevaga. Minu täielikuks lemmikuks said brokoli ja lillkapsas ning läätsed. Kui olin tööle süüa kaasa võtnud, üllatus nii mõnigi töökaaslane, et oi, selliselt on brokoli ju ülihea, või et mis need läätsed veel on! Ühel hetkel avastasin enda jaoks vahepaladena smuutid – sinna võis panna ju kõike, mida hing ihkas, täpselt oma maitse järgi (loomulikult ikka GK-d jälgides). Õnneks leidus töökaaslaste seas teisigi huvilisi, ning nii tekkis töö juures omaette väike „smuutiselts“. Kasud sees kõigil!

Suureks toeks oli see, et abikaasa võttis kõik katsetused hea meelega vastu – ka tema on alati väga oma tervisest hoolinud, ning minu menüümuutused tundusid ka talle väga sobivat. Isegi lapsed ei öelnud tervislikust lillkapsast, porgandist või kurgist ära – küll aga oldi ehk muude katsetustega veidi ettevaatlikumad.

Minu teekond tervisliku toitumise juurde pani mind kuulama oma keha – kui varem sõin seda, mis parasjagu ette juhtus või teha viitsisin, siis nüüd oskan oma keha paremini tunnetada ning teha paremaid valikuid.  GK dieet võis küll alguses tunduda järjekordse „dieedina“ kuid minu jaoks sai see toitumise loomulikuks osaks. Oma toitumisharjumusi muutes ning füüsilist aktiivsust suurendades võtsin ma aastaga alla 20 kg.

Kokku olen kaotanud kaalust 24 kg ning ma kaalun vähem kui enne laste sündi.  Ja mis kaalu langetamisest olulisemgi – kolmveerand aastat  on mu kaal püsinud (+/- 2kg kõikumistega).

Peamine on meelde jätta, et kaalu alandada võib mistahes moel, kuid seda hoida saab vaid oma elustiili ja toitumisharjumusi muutes.

Minu võitlus kehakaaluga algas teisme­liseeas. Ma pole kunagi olnud tugevalt ülekaaluline, kuid mulle omane pehme rasvapolster oli pinnuks silmas eelkõige mulle endale. Samas ei teinud ma ka erilisi jõupingutusi sellest vabanemi­seks ning võisin silmagi pilgutamata päevas ära süüa näiteks 300g šokolaadi.

Kõik muutus peale arutut piparkoogi­maaniat esimesel ülikooliaastal. Mulle jõudis pärale, et kui ma just ise pont­sakat präänikut meenutada ei soovi, tuleb kiiresti midagi ette võtta. Kahjuks ei olnud mul tol ajal veel aimugi, mida tähendab tervislik kaalulangetamine. Olin kusagilt lugenud, et päevas tuleb isegi kaalu langetades tarbida vähemalt 1200 kcal, kuid mina otsutasin oma piiri veelgi allapoole tõmmata – 900-1000 kcal peale, sest mida vähem, seda pa­rem. Päris söömata ma olla ei soovinud, sest tahtsin vaid kaalu kaotada, mitte ära surra.

Hakkasingi kaloreid lugema, pööramata tähelepanu toidu kvaliteedile. Minu jaoks ei olnud häid ja halbu toite. Olid kalorid ja senikaua, kuni ma püsisin tasemel alla 1000 kcal päevas, oli kõik korras. Salamisi võistlesin endaga ja üritasin kaloraaži järjest enam langeta­da. Olin uhke, kui seda suutsin. Minu menüü oli peamiselt ebatervislik: ma­gustatud mahlad, kiirnuudlid ja -supid, kommid. Tervislikumaks kõhutäiteks valisin seened, tomatid, puuviljad, kaerahelbepudru.

Ühekülgne ja ebatervislik toitumine muutus pikapeale tüütuks. Mõtlesin pi­devalt toidust ning kokkamine muutus mu kinnisideeks. Lappasin internetis tundide kaupa retsepte ja sõin silma­dega kooke, mida ma endale kunagi teha ei tohtinud. Hakkasin kokku ostma kokaraamatuid, kokkasin, kuid ise sõin vähe. Hakkasin toidukordi mitu päeva ette planeerima. Piinliku täpsusega lõin kokku ka maitserohelise ja vürtsi­de kalorid. Igasugused kõrvalekalded ettekirjutatust tõid kaasa kirjeldamatu ärevuse ja karistused päevadeks söögist loobumise näol.

Peagi loobusin lihast, sest see oli liiga kaloriterikas, kuid magusast loobuda ei suutnud. Hakkasin ennast treenima 10 tundi nädalas ning kasutama lahtisteid. Väga kiiresti jäi ära menstruatsioon, mu juuksed hakkasid välja langema ning nahk muutus tuhmiks. Üha rohkem isoleerusin ka teistest. Ühe suve veetsin peaaegu ainult voodis lamades, sest mul ei olnud liikumiseks energiat.

Kõigest aastaga olin muutunud alakaa­luliseks ja koos kaotatud kilodega läksid ka mu tervis, kaine mõistus ja täiskõhu­tunne. Lisaks tekkisid ülesöömishood, ärkasin vahel öösiti näljasööstu peale, sõin kõike, mis kätte juhtus, ning järg­nevad päevad nälgisin.

Otsustasin toidukoguseid veidi tõsta ning söömist regulaarsemaks ja tervis­likumaks muuta. Kuid mu ainevahetus oli nii segi pööratud, et hakkasin mee­letu kiirusega juurde võtma. Umbes samal ajal kohtusin ka oma elukaasla­sega, kellega kokku kolides ei saanud ma enam vanaviisi jätkata. Otsustasin normaalse elu juurde tagasi pöörduda, kuid kilod kuhjusid vaatamata sellele, et sõin endiselt tunduvalt vähem kui teised inimesed. Ennast tagant piitsuta­des sain vahel mõned kilod alla, kuid need tulid tagasi. Mu kehakaal kõikus meeletult ja mul tekkis tugev stress.

Olin täiesti lootusetus olukorras, kui otsustasin abi saamiseks toitumisnõus­tamist õppima minna. Soovisin iseenda probleemile lahendust leida ning tule­vikus ka teisi aidata. Pärast kaalulange­tamise mooduli läbimist üritasin õpitud põhimõtteid enda peal katsetada. Jälgisin tarbitavate süsivesikute kogust, tõstsin oma toidu päevase kaloraaži 1700 kcal peale ja hakkasin regulaarselt sööma. Sain küll jagu õgimishoogudest ja öistest ärkamistest, kuid kahe näda­laga võtsin 3 kilo juurde. Hakkasin enda probleemi ise analüüsima ja leidsin, et minu puhul ei olnud küsimus mitte ainult liigsetes süsivesikutes, vaid selles, et ma lihtsalt sõin liiga vähe. Tänu sellele oli mu keha pidevalt näljas ja selle kompenseerimiseks ainevahetus aeglane.

Kartsin hirmsasti, kui tõstsin kaloraaži 1900-2000 kcal peale. Minu üllatus­eks sellele kaalutõusu ei järgnenud, kuid kaal alla ka ei läinud. Järgmiseks sammuks hakkasin stressiga tegelema. Nimelt tekitas iga amps minus ärevust, olin enda jaoks paljud toidud keelanud ning väljas söömisest sai seetõttu alati tõeline piin. Aastate jooksul oli anorek­siast saanud ortoreksia – vajadus ülimalt „õigesti“, vaid ülitervislikke toite süüa.

Ühel hommikul bussi peale rutates otsustasin hirmule vastu astuda. Ostsin kohvikust kaasa šokolaadicroissant`i ehk midagi niisugust, mida ma muidu kunagi ostnud poleks ning mis minus kabuhirmu oleks tekitanud. Ma ei lu­banud endas tekkida süütundel, vältisin mõtteid kaloritest ja ebatervislikkusest ning lihtsalt sõin selle ära. Croissant ise oli kohutav, kuid selle söömisel oli mulle väga vabastav mõju. Tunded, mis minust läbi käisid, olid nii tugevad, et ma puhkesin keset bussi nutma. Peale seda kogemust sain ma oma hirmust võitu, julgesin väljas süües isegi magustoitu tellida. Pikkamisi jäi kalorite lugemine tagaplaanile.

Jätkasin tervisliku toitumisega, sõin regulaarselt ning tarbisin palju puu- ja köögivilju. Liikusin, kuid rõõmuga, mitte soovist kaalu langetada. Poole aastaga võtsin alla 7 kilo, kusjuures liigselt pin­gutamata. Lihasmassi on juurde tulnud ja ma kannan praegu riideid, mida soetasin tegelikult siis, kui kaalusin veelgi vähem.

Olen nüüdseks normaalse elu tagasi saanud. Ma ei mõtle enam pidevalt toidust, mul ei ole äärmuslikke söömis­tunge ja kaal ei kõigu enam. Mul võib kingitud kommikarp mitu kuud laual olla, ilma et ma seda hetkega tühjaks sööks. Olen esimest korda oma kehaga rahul!

Kõigile kaalulangetajatele soovitan otsida nõu toitumisnõustaja juurest, et mitte minu vigu korrata. Minu saaga kestis 7 aastat ja ma ei sooviks seda õu­dusunenägu isegi mitte vihavaenlasele.

Olen olnud kehakaaluga kimpus juba viimased 10 aastat. Varem olin normaalkaalus ja võisin süüa kõike, mida hing ihkas. Juba lapsena armastasin palju magusat, ja olen üldse kogu elu hea isuga olnud. 35.-st eluaastast alates märkasin, et kaal tõuseb iga aastaga 2-3 kg. Algul see mind ei häirinud, aga aastate möödudes vaatas peeglist vastu paks ja kole inimene, kellel olid riided seljas kas pingul või ei mahtunud enam üldse selga. Tundsin ka, et pole enam jaksu ning kogu aeg valdas mind väsimustunne.

Püüdsin omal käel probleemiga tegelda, lugesin naisteajakirjadest vastavaid soovitusi ja toitusin  enda arvates õigesti, tegin ka tervisesporti. Suutsin maha võtta maksimaalselt paar kilo ja samas tuli see kõik tagasi. Olukord oli lootusetu, ma olen 160 cm pikk ja sellel kevadel kaalusin juba 83 kg. Seega oli ülekaalu päris palju ja kehamassiindeks näitas juba rasvumist. Olin aru saanud, et midagi peab ette võtma, aga mida, seda ei teadnud. Tundsin pidevalt nälga ja võitlesin meeletult oma isudega. Eriti suur söögiisu tekkis õhtuti pärast tööpäeva, tundus, et kõht ei saa kunagi täis.

Ühel päeval pöördusin toitumisnõustaja poole ja leidsin enda jaoks GK-toitumise. Sain selgeks, et mul oli toidukordi päeva jooksul liiga vähe, sõin korraga liiga suuri koguseid, valikus oli liiga vähe köögivilju, piima- ja lihatooteid aga tarbisin liiga palju.

Hakkasime koos nõustajaga rahulikult olukorda parandama. Võtsin endale ühe nädala kohanemiseks, lugesin kodus toitumisnõustaja poolt soovitatud materjale, varusin endale vajalikke toiduaineid. Algus oli ikka päris raske, tundus, et ma ei saa sellega hakkama. Olin harjunud päeva jooksul 2-3 tassi kohvi jooma, pidin sellest loobuma, ka veekogused tundusid suured – olin küll vett joonud, kuid nüüd tuli seda rohkem teha. Imelik, et täiesti maitsetu vesi võib vastu hakata. Ma ei olnud kunagi harjunud hommikul putru sööma, terve elu olen hommikul söönud võileibu. Pudrukeetmine hommikuste toimetuste keskel tundus võimatu.

Võtsin endale aega ja alustasin muutustega tasapisi. Endalegi üllatuseks oli päevasest kohvijoomisest loobumine päris lihtne, asendasin kohvi rohelise teega, ja rituaal kui selline jäi alles. Väga palju on kinni meie harjumustes. Muutsime natuke toidukordade kellaaegu ja üks toidukord tuli lausa juurde. Mandlid, pähklid, seemned – ma ei tarbinud neid enne peaaegu üldse, nüüd on need mul tervislikuks vahepalaks kogu aeg olemas. Olin siiani väga palju tarbinud erinevaid puuvilju, sõin neid päris suurtes kogustes, sügisel 10 õuna päevas või kausitäis ploome ei olnud mingi küsimus. Nüüd on ka puuviljade kogused kontrolli all. Aurutatud lillkapsas, brokoli ja porgand on saanud minu lemmikroaks.

Toidukoguste vähendamiseks on hea nipp võtta väiksem taldrik ja kui tundub, et kõht ei saa täis, söön lisaks veel salatit. Kartulit tarbin samuti palju vähem kui enne – mulle kartul väga maitses ja sõin seda igal erineval moel, nüüd tarvitan seda võib-olla ühe korra nädalas.

Muutused hakkasid toimuma juba esimestel nädalatel, mis innustas edasi pingutama. Tegelikult lootsin natuke kiiremat kaalulangust, kuid minul on see läinud üsna aeglaselt, vahepeal on olnud  paarinädalased kaaluseisakud. Olen 4 kuuga alla võtnud 7 kilo. Minu miinimumeesmärk oli alla võtta 10 kilo. Praeguse seisuga arvestades on see täiesti reaalne ja arvan, et ainult sellega ma ei piirdu. Olulised muutused toitumises on tehtud ja enam nii palju selle peale mõtlema ei pea.

Tervisespordiga tegelen regulaarselt, vähemalt ülepäeva käin rattaga sõitmas või teen kepikõndi. Mul on tunne, et treening ei pea olema väga intensiivne, oluline on regulaarselt liikuda. Ka jalutuskäik on parem kui diivanil istumine ja küpsiste söömine. Mul on kaks head sõbrannat, kellega koos sporti teha, kes elavad minu pingutustele kaasa ning on igati toeks, mis on väga oluline minu jaoks. Samuti elab mulle kaasa 15-aastane tütar, kes kutsub mind korrale, kui näeb mind toidupoes magusat  korvi pistmas. Pean aga ütlema, et magusaisu on oluliselt vähenenud, nüüd piisab tõesti paarist kommist või tumeda šokolaadi tükist, väikesest portsust jäätisest. Tunnen, et suudan ka peolauas oma söömist ohjeldada.

Kõige keerulisem on pidada kinni režiimist puhkuse ajal, elukorraldus on siis kaootilisem ja spontaanseid üritusi ning erinevaid olukordi tuleb sagedamini ette. Kuigi oli palav suvi ja liikusin palju, jäi kaalulangus suvekuudel tagasihoidlikuks. Eks lubasin endale palaval suvepäeval ikka mõne jäätise ja arbuusi ei ole ka võimalik viilukaupa süüa, kui sul terve arbuus kodus on.

Nüüd, kui puhkus on läbi ja elukorraldus läheb rutiinsemaks, on parem toidukordadest kinni pidada.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei ole kaugeltki täiuslikult kõiki soovitusi jälginud, ja peolauas olen ikka endale head ja paremat lubanud. Mõni päev läheb toitumise koha pealt ikka täitsa „metsa“, kuid olen ennast korrale kutsunud ja järgmisel või ülejärgmisel päeval uuesti alustanud.

Tulemused innustavad edasi tegutsema ja väga hea tunne on, kui keegi märkab – „kuule, sa oled maha võtnud“. Ka riided ei pigista enam ning mõned on laiakski jäänud. Peeglisse vaadates ma juba meeldin iseendale, energiat on samuti rohkem ja enesetunne parem. Olen õnnelik, et juhus viis mind kokku oma eriala spetsialistiga. Toitumine on tegelikult väga tähtis ja mul on hea meel, et tänu minu pingutustele toitub nüüd ka minu pere tervislikumalt.

Toitumisnõustaja poole pöördudes sõin kolm korda päevas, tervislikke regulaarseid vahepalasid ei tarbinud, ette tuli „näksimist“ terve päeva jooksul. Mõnel päeval üritasin süümepiinadest tingituna oma toiduhulka piirata, aga see tõi kaasa oluliste toiduainete väljajätmise. Igapäevaselt kuulusid menüüsse suhkur ja maiustused, rafineeritud nisujahutooted, vorstid-viinerid ja poolfabrikaadid. Nädalavahetustel lisandusid alkoholikokteilid gaseeritud karastusjookidega ning siider. Tarbisin vähe puu- ja köögivilju, kaunviljad ja pähklid-seemned puudusid sootuks, tervislikke täisteratooteid menüüs ei olnud. Kohvi jõin 2-4 suurt tassi päevas.

Esimese muudatusena viisin sisse korrapärased söögiajad, sh kaks tervislikku vahepala, mida eelnevalt oli asendanud kohv. See hoidis veresuhkru rohkem tasakaalus ja „isusid“ tekkis vähem. Hommikuti hakkasin tegema smuutisid, kuhu lisasin rohelisi lehtvilju ning seemneid. Samuti lisasin menüüsse toorsalateid kvaliteetse oliiviõliga ning erinevat värvi köögi- ja puuvilju. Suurendasin kala osakaalu menüüs ning vähendasin lihatoodete tarbimist, jätsin välja rafineeritud nisujahutooted, poolfabrikaadid ja valmistooted, vähendasin oluliselt kohvijoomist.

Esimese kuuga kaotasin kehakaalust 5 kg. Viisin sisse veel mõned muudatused – lisasin menüüsse kvaliteetseid täisteratooteid ning suurendasin värskete puuviljade ja marjade tarbimist. Ka kaunviljad leidsid tee minu toidulauale. Siidri ja magusate alkoholikokteilide asemel luban endale vahel klaasi kvaliteetset punast veini. Kahe järgneva kuuga kaotasin veel 9 kg ning kaalulangus jätkub aeglases tempos, praegu on minu kehakaal 65 kg.

Minu jaoks oli kõige raskem piirata magusate piimatoodete – kohukeste, kohupiimakreemide, maitsestatud jogurtite – tarbimist. Liha osakaalu vähendamine ja kalasöömise suurendamine oli samuti natuke harjumatu. Ka regulaarsete toidukordadega harjumine nõudis väikest eneseületust. Lisaks tervislikumale toidulauale on mul nüüd aga rohkem energiat ning näonahk on samuti palju ilusam! Ja kui varem kippusin tihti viirushaigustesse nakatuma, siis seda ei ole juba mõnda aega juhtunud.“

Kokku on kaal langenud GK-toitumise põhimõtteid järgides nelja kuuga 17 kg (keskmiselt 4 kilo kuus).

Olen juba pikemat aega ülekaaluline. Lõpuks leidsin koolituse, kust sain GK-toitumise juhised ning olen motiveeritud neid juhiseid järgima.

Kuna töötan haiglas ja teen sageli 24-tunniseid valveid, oli toitumise planeerimine alguses paras väljakutse. Esialgu tundus see peaaegu võimatuna – kuidas sagedasi söögikordi oma niigi kiiresse päevarütmi mahutada?

Ja mis saab siis, kui olen kellelgi külas, või kui söön kodust väljas? Äkki läheb uus toiduvalik liiga kalliks? Nüüd tagantjärele meenutades näen nendes küsimustes pigem varjatud ettekäändeid. Esialgu pühendasingi väga palju aega planeerimisele ja toidukordade ettevalmistamisele. Kui aga põhitõed hakkasid selgeks saama, muutus kõik lihtsamaks.

Kui hakkasin sööma juhiste järgi ning järgisin toitumissoovitusi peaaegu kolme kuu vältel, kaotasin kaalus 9 kg. Väärib märkimist, et seoses sagedasemate toidukordadega tõusis esimesel nädalal kaalunumber vist ca 1,5 kg, teisel nädalal aga oli see lisandunud kaal läinud. Ja edasi kulges kõik iganädalase stabiilse kaalulangusega.

Juba teisel ja kolmandal nädalal kogesin imelisi tundeid. Kadunud oli päevane väsimus, ning energia, mis asemele tuli, oli lihtsalt suurepärane. Tundsin ennast efektiivsemana, meeleolu oli väga hea.

Aastaid tagasi tegin toidutalumatuse testi ning nüüd võtsin ka selle käsile – proovisin paralleelselt toiduainete glükeemilise koormuse jälgimisega jätta piinliku täpsusega välja ka kõik testist välja tulnud sobimatud toiduained. Nii kadusid mind aastaid vaevanud iiveldus ja kõhupuhitus. Huvitav oli jälgida toidumuutuse mõju nii kehalisele kui ka vaimsele enesetundele.

Mainimist väärib lühike periood, kus mind valdas intensiivne magusavajadus. Tundsin ennast nagu narkomaan – vajadus midagi magusat saada oli lausa painav. Ma ei saa öelda, et olen igapäevane maiustaja, aga see võis viidata minu varasemale suuremalke suhkru tarbimisele. Tookord sain abi toorkakaost. Panin seda smuutidesse, tegin tooršokolaadi ja sojapiimaga kakaod.

Dieeti pidades võtsin alla ca 12 kg, aga siis tuli suvi, palavad ilmad ja ebaregulaarsus. Sügisel ma enam GK-sid ei arvestanud, toitusin lihtsalt teadlikumalt ja tegin paremaid valikuid.

Nüüd paaril viimasel kuul pööran GK-dele jälle tähelepanu ning kaal langeb taas.